201
minu soow oleks, et ikka õieti oleksin näinud ja et Lutzist ja sellest tütarlapsest peatselt õnnelik paar saaks, sest see teeks Bertha õnnetumale kirele lõpu ja meie saaksime oma lapse tagasi. Ma ei kahtle sugugi, et Bertha selle pöörde üle esiotsa palju kibedaid pisaraid saaks walada, aga aeg parandab kõik haawad, ka kõige raskemad, ja ma ei kardagi, et kord tund ei tule, kus ta naeratades oma unenäo, oma terwe eksituse peale tagasi waatab.“
„Sa oled asjale ilusa sileda lõpu teinud,“ wastas meister mõttes, „ja mul poleks selle wastu midagi. Aga ma kardan, et sinu terwe hoone liig kõikuwa aluse peale on ehitatud ning seepärast ümber kukub. Sinu terased silmad on seekord liig palju näinud.“
„Seda wõime ju järele katsuda, Georg. Et rutemine selgusele jõuda, panen sulle järgmise plaani ette. Püüa Lutzi kõnelema sundida. Pane teda kuidagi wiisi oma arwamist tunnistama. See wõib ja muu jutu seas, parajal tunnil ja tujul, üsna wabal, sunduseta kombel sündida. Ja kui sa märkad, et ta kahewahel on, oma asjaga kõigub, kitsikusesse sattub, siis anna talle mõista, et tal Bertha kohta lootusi ei ole, ning nihuta teda seda tugewamine selle sileda näoga õmbleja poole, kes oma sündimise ja seisuse, kaswatuse ja hariduse poolest temasugusele mehele kõigiti kohane on. Siis hakkan mina Bertha kallal uue plaani järele töötama.“
„Ma panen aga imeks,“ ütles meister, „et Bertha silmad Lutzist mitte sedasama pole märganud, mis sina. Harilikult olla ju armukadedad silmad kõigist kõige terawamad — nad näha läbi mitme-tollise laua ja ka asju, mida olemaski pole.“
„Sa eksid, et Bertha midagi pole märganud. Ta pilk uurib wahetpidamata Lutzi nägu ja waritseb alati nende mõlemate üle. Ma olen paar korda tähele pannud, kuda
