Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/199

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

198

„Georg,“ ütles ta ühel päewal mehele, ja ta silmadel oli iseäraline sära, „kas sa arwad, et Mathias Lutz meie last armastab, tõsiselt armastab?“

Meister tõstis imestades silmi.

„Ta kosib teda ju, ja kui ta teda kosib —“

„Kosib! Nagu ilma armastuseta kosida ei wõi!“ hüüdis emand. „Kas sa siis ei tea, mida see kawal inimene peale meie tütre weel kosib?“

„Tean muidugi, et ta Wittelbachi wäimeheks ja meistriks tahab saada, ning Bertha pärandust ei põlga ta wist ka mitte ära.“

„Sellepärast! Meil ei ole siis kõige wähematki kindlust, et ta Berthat armastab. Ja see pole iseenesest sugugi halb.“

„Kuidas?“

„See wõib meile peastmist tuua.“

„Ma ei saa sinu jutust aru.“

„Kas sa siis midagi pole märganud?“

„Ei. Ehk mis ja kus siis?“

„Meil on see noor tüdruk kolmat nädalat majas, see põgeneja…“

„Leena, meie õmbleja? Mis temaga siis on?“

„Kas sa siis pole söömalauas tähele pannud, missuguse pilguga Mathias Lutz selle tütarlapse peale waatab?“

Wittelbach hakkas lõbusaste naerma.

„Sanna, ega sa minult ometi nõua, et ma silma- ja lillekeelt pean mõistma! Seda jätan naiste tarkuseks. Minu arwates wahiwad kõik sellid hea meelega Leena peale, sest tüdrukul on sile nägu — pagana sile nägu!“ Ja meister laksutas sõrme ja nilpas keelt, nagu oskaks temagi säärastest maiusasjadest lugu pidada.

„Georg, ma mõistan waate ja waate wahel wahet teha,“ kõneles emand edasi. „Teistele sellidele on Leena ilus tüdruk, Mathias Lutzile — kui ma mitte wäga ei eksi