Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/195

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

194

walla ja ülekohtu eest, nagu tänane sündmus Wene turul! Kuda wõis inimene waba olla, kelle terwe saatus, kelle elu ja surm teise isiku piiramata woli ja heaksarwamise käes oli? Kuda wõis talupoeg waba olla, kui ta ainult mõisniku armust elas ja sellest armust elama pidi, sest et tal muud midagi walida polnud. Ja kuda wõis ta waba olla, kui needsamad ta üle kohut mõistsiwad, kes tema peale kaebasiwad, kui needsamad talle seadusi tegiwad, kes tema üle walitsesiwad!… Seda ei wõinud korraks nimetada, ehk olgu siis, et maailmas paremat korda ei tuntudki. Aga Mathias luges raamatutest ja kuulis teiste käest, et mujal maid on, kus niisugust „korda“ ei tunta, kus seadused ühte seisust teise eest niisama kaitsewad, nagu üksikut inimest teise omasuguse wägiwalla eest…

Kõige selle peale mõteldes kiskusiwad ta käed wägise rusikasse ja ta tundis wastupanemata tungi mingi wägiwaldse teo järele. Ta armastas neid waeseid, rusutud inimesi, keda ta täna wereloikudes näinud kisendawat, sest ta oli nende seas üles kaswanud ja nende hädasid maitsta saanud. Kuis oleks ta neid aidanud, kas wõi wägiwallaga, kui see tema wõimuses oleks olnud! Mathias tundis ka enda põues seda healt helisewat, mis Konna Jaaku käskis maas lamawa kaasalise kohta öelda: „Wii Mikk ka ära — meie tulime seltsis!“

Iga sõna tuletas uneta mõtlejale seda pilti uueste meelde, mis siinsamas selle koiku juures ta südant liigutanud.

Ka see noor tütarlaps teadis, mis talupoja-wiletsus on. Ka tema oli nende keeletumate kannatajate seast wälja wõrsunud ja selle wägiwalla all wingerdanud, mis kõikide peal rusus. Seepärast tuli ta ja ütles: „Ma tahan Teid aidata!“ Ta tuli kutsumata, palumata, ainult sisemisel sunnil — sellele healele järele andes, mis Konna Jaagu tuimast suust sõna