Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/193

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

192

kui ka Eestimaa uus tsiwil-kuberner kindral von Ulrich. Ametnik R. wõttis sedamaid nõuuks, juhtumist Haapsalus teatada ja keisri käest süüdlastele kuidagi andeksandmist nõutada, enne kui komandant kaebtust on saanud tõsta. Ta muretses omale mõneks päewaks prii-aega, sai walitsuse-nõuuniku v. G. käest soowituse-kirja würst Suworowile kaasa ja kihutas erapostiga Haapsalu poole, teiseks hommikuks wara sinna jõudes.

Hea õnn tuli talle appi. Uulitsal juhtus ta Eestimaa rüütelkonna peamehe parun Constant von Ungern-Sternbergiga kokku, kes oma rõemsa meele ja osawa nalja poolest tuttaw oli. Parun, kes ametnikku tundis, küsis imestades, mis tema siis Haapsalus tegewat. Muidugi jutustas R. talle halwa loo ära.

Rüütelkonna peamees naeris ja lubas asja heale lõpule wiia, kui R. seda tema toimetada annab. Soowituse-kirja tahtwat ta ise würst Suworowile ära anda, R. pidada ainult tsiwil-kubernerile asja teatama ja siis ei jääda talle enam muud teha, kui igaühe wastu loost paar tundi waikida. Tema, rüütelkonna peamees, olla tänaseks keisri juurde pruukostile kutsutud. Majesteet armastada pruukosti-lauas lõbusaid uudiseid kuulda, seepärast tahtwat ta juhtumist sündsal kujul ette kanda. Minewat tal korda, keisrit naerma ajada, mida ta loota, siis olla poisid peastetud.

Ettewõte läkski soowitud sihil toime. Paari tunni pärast telegrahweeris kuberner von Ulrich Tallinna, et süüdlased keiserlikku määrust mööda lossi-ülewaataja ametikorteris ainult kolm päewa kinni peawad istuma.