179
Nad tulnud kuberneri käest linnas uut talurahwa seadust „wastu wõtma“ — ei muud midagi. Ja sedagi teinud nad Anija mõisaherra nõuuandmise peale. Siin aga püütud nad äraarwamata kawaluse läbi lõksu ja weetud kui mässajaid peksupaigale.
Kes suutis seda uskuda? Konna Jaagu poegki, kes oma isa tõearmastust tundis, raputas seda puhku kahtlaselt pead. Nii täieste ilma süüta ei wõinud mehed ometi olla. Niisugune ülekohus oli lihtsalt wõimata. Wististe hakkasiwad nad sakstele wõi kubernerile wõi mõnele ametnikule, kui mitte muidu, siis sõnadega wastu.
Alles meeste lähemad seletused, terwe loo ärajutustamine hakatusest kuni otsani, lõpetasiwad pealtkuulajate kahtlemise. Ja hiljem saiwad nad linnas, kus sündmus kõik meeled liikuma pani, küllalt kinnitusi, et mehed ainult tõtt rääkinud. Toompea lossist imbis üks sõnum teise järele kodanikkude sekka, süüdlaste nimed käisiwad suust suhu, jäleda kurbmängu terwe ajalugu oli warsti kõigile tuttaw. — —
1858. aasta suwi oli palaw ja põudne. Wili küpses ruttu ja rukkilõikus tuli wäga äkitselt kätte. Lõikust oli rohkem kui nüüd, sest põllud oliwad kolmeks jaotatud. Wana orja-aegse seaduse järele pidiwad talupojad kõigi oma tööjõududega mõisa-rukki enne ära lõikama, siis alles tohtisiwad oma lõikuse peale mõtelda.
Et nüüd mõisa-rukki lõikamine ohtraste aega nõudis, wili aga ka talupoegade põldudel enam kui küps oli, siis polnud peremeestel raske ära näha, et nende rukis enne peadest maha wariseb, kui lõikus mõisas lõpeb. Neid ähwardas suur kahju, kuna peasemine selle eest wõimata polnud, kui aga mõisnik tahtis.
