Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/179

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

178

koju jõudes kohe puhkama heitis, ilma et tal mahti oleks olnud, peiuga nelja silma all kokku saada. Nähtawalt tuli ta nüüd waatama, kas ta kodus on.

Huberi ja wõerast neiut Mathiase seltsis nähes, jäi ta ukse ette seisatama ja ta näo üle lendas tusane wine. Siis ahwatles teda wõerastaw talitus, mis neil käsil näis olewat, ligemale. Aga waewalt oli ta pilk kahe werise keha peale langenud, kui ta jala peal wankus ja walju healega kisendama hakkas.

Mathias hüppas waigistades tema juurde.

„Ärge ehmatage, mamsel Bertha! Need on kaks õnnetumat talupoega, keda täna keppidega nuheldi.“

„Ja Teie olete nad siia toonud!“

„Teine mees on minu isa.“

Mamsel Bertha heitis weel ühe pilgu haigele peale. See pilk awaldas ainult pahast jälkust. Siis kadus ta töötoast, nagu oleks tugew tuulehoog ta uksest wälja pühkinud…

Nii tõsine, kui silmapilk oli — Huber pidi siiski naerma.

„Sellest preilist halastajat õde ei saa — niipalju on kindel,“ tähendas ta.

Mathias Lutz aga pigistas alumise huule hammaste wahele. Ta pani mamsel Bertha järel lahti jäänud ukse kinni ja astus jälle haigete juurde. —

Warsti oli Jaagule ja Mikule, nende haawatud selgade hoolsa sidumise läbi, niipalju kergendust muretsetud, et nad oma heategijate pakitsewate küsimiste peale wõisiwad wastust anda.

Mis kurja nad teinud, et neid nii koleda karistuse alla heidetud?