174
„Tule Jumal appi, mis isal, mis peremehel wiga? On ta rööwlite käes olnud?“
„Ei,“ wastab isa ja peremees, „sakste käes olin.“
Ja warsti algab toas naise ja laste nuuksumisel kurb talitus. Nopitakse isa narmendawa ihu seest kepikildusid ja witsaraokesi wälja…
11.
Kui Jaak ja Mikk noortemeeste toetusel Wittelbachi maja eeskotta astusiwad, tuli neile meistri emanda õmbleja Leena Paju wastu. See jäi suurte silmadega wahtima. Esmalt ei saanud ta seisukorrast aru, siis aga nägi ta mõlemate talumeeste surnukarwalisi nägusid, nende wankuwat käiku ja werega määritud riideid, ning ehmatuse-hüüe tuli tal suust.
„Ja, ja, Leena, Teie ei teagi, mis wäljas sünnib,“ ütles Mathias mõruda naeratamisega. „Meie toome siin kahte haawatud meest lahinguwäljalt. Üks neist on minu isa.“
Leena kohkunud pilk päris seletust.
„Jutustamiseks pole aeg kohane,“ tähendas Lutz. „Leppige sellega, kui ütlen, et need mehed tunni aja eest sada ja sadawiiskümmend kepihoopi palja ihu peale saiwad. Meie tahaksime nüüd nende selgasid natuke rohitseda, enne kui koju sõidawad.“
Seejuures tegi ta töötoa ukse lahti, nägi seal ühte õpipoissi ja hüüdis:
„Wilhelm, pane müts pähe, ja mine apteeki! Küsi seal rohtu, millega haawasid pestakse. Ma ei tea, kas meie lakk nii suurte haawade tarwis hea on.“
