Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/168

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

167

ja nende nõuus olewad wõimumehed, ei tahtnud sellest aru saada.

Shandarmide ülem Gresser, Peterburi pärastise linnapealiku isa, astus wereteatri juhatajate sekka ja nõudis hirmsa näitemängu wiimase waatuse lühendamist. Asja andis talle selleks kahe peksu-ohwri elukardetaw olek. Ants Kadakas ja Jüri Kurg jäiwad meelemõistuseta, ainult nõrkade elumärkidega, nuhtlusepaigale maha.

Aga rüütlisoost ametnikud oliwad Rotermanni waheleastumise pärast juba wäga pahas tujus. Ja nüüd ilmus weel üks ninatark eksitaja! Kudas juleti neid, kelle kaes walitsuse-wõim terwe maa ja rahwa üle seisis, nii tarwilises tegewuses tülitama ja keelama tulla! Ooberst Gresseri nõue, õigemine palwe, leidis siis wäga äritatud wastupanekut.

„Ma pean Teie tähelepanemist seepeale juhtima,“ wastas parun Stackelberg terawalt, „et see, mis siin sünnib, mitte Teie ametiwoli alla ei käi; selle eest wastutame üksnes meie, herra ooberst!“

„Ma ei kõnelenud praegu mitte oma ametiwoli nimel, waid inimliku kaastundmuse ja jälkuse sunnil,“ wastas shandarmide ülem, ja ka tema heal sai korraga kindla, käskiwa kõla. „Teie eksite aga, kui arwate, et see sündmus ka minu ametiwolisse ei puutu. Mul on õigus seeüle oma kõrgemale ülemusele teatada, ja selle õiguse teen ma omale kohuseks, kui Teie peksmist mitte kohe ei lõpeta — nüüd, kus juba kaks inimest hingetult maas on.“

See ähwardus mõjus ometi. Peksmine lõpetati sedamaid. Ooberst Gresseri käsul pandi mõlemad eluta mehed kummuli wankrisse ja weeti haigemajasse.

Peksmine oli aga juba muidugi lõpul. Wõib olla, et mõned wiimased wähem hoopisid saiwad, kui neile määratud,