165
silmapilk lahkute! See seal on minu maja ja see siin on minu krunt. Kellegil pole õigust, minu krunti tapapaigaks teha ja minu maja elanikkudele näidata, kuda elusaid inimesi lõhki kistakse. Mina, Tallinna kodanik ja raeherra Rotermann, protesteerin selle ilmkuulmata omawoli wastu!“
Herrad ringi sees, aadelisoost kõrgemad ametnikud kubermangu-walitsusest, waatawad üksteise otsa, pistawad pead kokku, wahetawad sõnu. Üks lööb käega, teine lööb ka käega. Nende näod naeratawad. Nad ei wõta waewaks protesteerijale wastatagi. Keegi pöörab ohwitseri poole mingi ülesandega. See kamandab. Puhke-aeg on lõpnud; peksusoldatid lahkuwad wiinatoobri ümbert, asuwad kepid jälle kätte ja kargawad wiimaste weel peksmata talupoegade kallale, keda weel umbes wiisteistkümmend meest on. Aga enne kui trummid rääkimise wõimataks teewad, wõtab Rotermann weel kord wihast wabisewa healega sõna:
„Ma nõuan oma õiguse nimel wiimast korda: minge enda kohtuga minu maja eest ära! Kui Teie seda mitte ei tee, telegrahweerin ma sedamaid Peterburisse ministrile ja kaeban Teie peale!“
See ähwardus näib niipalju mõjuwat, et üks ametnik, parun Stackelberg, nüüd ometi Rotermanni juurde astub. Ta kutsub tema ringi sisse ja püüab teda nähtawalt waigistada. Mis nad kõnelewad, jääb suuremalt osalt kuulmataks. Need mitmed sajad silmad, mis nende peale wahiwad, näewad ainult, et raeherra kätega ägedaste wehkleb ja ametnik kõrgilt tema peale maha waatab.
„Kui Teie mitte kohe rahule ei jää, peksame Teidki läbi!“ karjub parun Stackelberg, korraga äritatult.
„No, seda tahaksin näha saada, kes minusse julgeb puutuda!“ wastab kaupmees ja hakkab tugewamine oma jämeda kepi ümbert kinni.
