Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/160

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

159

Nüüd kutsutakse neli teist nuhtlusealust nimepidi korraga ette: Raudoja peremees Mikk Jalakas, Mõnipalu peremees Jüri Aguraiuja, Põldmaa peremees Ants Reha ja mõisa metsawaht Ants Kentmann, Ruunoja talu noor rentnik. Kuna esimesed kolm kõik keskealised mehed on, näib wiimane waewalt kahekümneühe wõi -kahe aastane olewat.

Sedamaid asuwad soldatid, keda lähedal lõhnaw wiinatoober nii agaraks teeb, meeste kallale. Ka neil kistakse riided wägiwaldselt lahti ja nad wisatakse wõi — wirutatakse niisuguse jõuuga wastu maad, et kahel näod wastu kiwa lõhki löödakse ja ühel esimesed hambad suust kukuwad. Pead ja jalad kaowad jälle soldatite istmekohtade alla ning kaks, mõne teate järele koguni neli, kepimeest algawad oma timukatööd. Sadawiiskümmend[1] hoopi igaühele! Neid mehi loetakse ka peasüüdlasteks, kui ka mitte nii suurteks, nagu Willem Känd on.

Teised järgnewad. Mehi hakatakse nüüd seitsme-kaupa maha wõtma. On neid ju terwelt kuuskümmend koos. Ikka jäledamaks muutub pilt hirmu pärast keeletumate pealtwaatajate ees. Taktis tõusewad kepid, wuhisewad läbi õhu ja matsatawad maha werest nõrguwate ihude peale. Ikka laiemale ujuwad wereojad üle tolmu ja kiwide, kuni maapind ringi sees punaseks wirtsaks, poriseks rabaks on muutunud. Südant lõhestaw walukisa, ägamine ja oigamine, mis üles sinawa taewa poole tõuseb, sumbutatakse trummipõrina ja pillihelina läbi ära, nii et kaugemal seisjad ei teagi, mis

  1. Anija meeste peksuloo üle ilmus Wene ajaloolises ajakirjas „Russkij Arhiw“, 1901, ? 12, pealkirja all „Tallinna werewalamine,“ endise Tallinna linnawoliniku A. A. Tichumikowi teadete järele kirjeldus, milles tõendatakse, et peale Willem Kännu kõik teised nuhtlusealused 200 hoopi saanud. Minu korjatud teadete järele oli hoopide arw teistele 100, ülemal-nimetatud neljale mehele aga 150.