Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/155

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

154

pikad juuksed. Nad hoiawad kokku, üksteise külge nagu hirmunud lambakari. Nende kahwatanud nägudest, nende pärani aetud silmadest paistab piirita ehmatus. Nad wahetawad üksteisega küsiwaid, aga wastust, seletust leidmata pilkusid. Üks wõi teine pöörab, sosistawa suuga seltsimehe kõrwa poole, aga talle kostetakse ainult lühikese peawäristamisega. Sattub mõni reast wälja, wõi jääb poole sammu maha, siis tõukab soldat teda püssipäraga. Ja püssid wälguwad päikese käes ja rasked sammud panewad maa müdisema ning Toompea müüride ja kõrgete majade küllest põrkab trummipõrin ning muusikamürin tagasi, rõkkawa kajaga nagu marulaene kaljukaldalt.

Kes on need talupojad? Mis on nad kurja teinud? Kuhu neid wiidakse?

Rahwa seast ei tea mõlematele sellidele keegi otsust anda. Kõik on juhtumisi, nagu nemadki, paigale sattunud — sõjawäe koosolemise, trummipõrina ja pillihelina meelitusel. Igaüks nägi seda, mis nad isegi näewad: suurt salka talupoegi wangidena mitmesaja soldati keskel. Talumeeste kodukoha üle liiguwad wastikud arwamised; ühed nimetawad ühte, teised teist walda. Suurem hulk usub, et need Mahtra mehed on. Alles mõne nädala eest, 2. juunil, olnud „Mahtra sõda“ on weel wärskelt kõigil meeles. Ka teatakse, et mehed Toompeal wangis istuwad. Ja need talupojad siin oliwad lossi ees koos. Küll nad siis lossi wangikojast toodi. Kuhu neid wiidakse? Eks saa näha. Rong liigub mööda Pikkajalga altlinna poole…

Mathias ja Huber hoiawad rongi keskpaigale, kus wangid sammuwad, wõimalikult lähedale, hoolimata sellest, et üks wõi teine soldat neid karedalt tagasi tõrjub. Neid huwitawad wangide näod — need hirmunud, abi ja peastmist otsiwad jahilooma-näod. Näib, kui sammuksiwad