146
Ema sundimisest ja taplemisest hoolimata, jäi Leena järgmisel paaril päewal mõisa minemata. Juba talitaja järel! See mees näis osalt roomawa kartuse pärast, osalt hea jootraha eest paruni era-asju ajawat. Ta ilmus wäga ametlise näoga ja kuulutas lühidelt paruni herra wiimast käsku: Leena Paju hakaku sedamaid jälle mõisas tööl käima, wõi teda ootawad witsad; ühtlasi wõetakse saun ema käest ära — muudest tagajärgedest rääkimata…
Siis oli talitajal emaga pikem ja nähtawalt üsna sõbralik salajutt, ning kui ta ära läinud, algas eit tütre kallal oma endiseid nurumisi ja meelitamisi, mida ta wahete-wahel pisaratega rohkeste niisutas, Leena ei wastanud talle musta ega walget. Paruni kohutaw ähwardus oli ta otsuse korraga kindlaks teinud. Ennemine surma, kui mõisatalli wahimehe hoopide alla! Et parun oma wihase tõotuse wastupaneku puhul täide saadab, selle kohta ei wõinud tütarlapsel kahtlust olla. Muidu oleks ju saks temale alla andnud, ja seda ei lubanud saksa uhkus.
Leena põgenes weel sellesama päewa öösel. Kui ema õhtul magama jäänud, kahmas ta mõned tarwilikumad hilbud kimpu, tõmmas omale paremad riided selga ja kadus…
Ta teadis, kuhu ta läks: linna. Peasemise üle aru pidades, oli talle ta tädi meelde tulnud. Leena õnnis isa oli oma õest, kes kord sakste tüdrukuna Tallinna sattunud ja sinna jäänud, ikka suure armastusega kõnelenud, ning Leena ise oli teda mitme aasta eest, kui tädi maal käies ka teda köstri juurde oli waatama tulnud, isiklikult tundma õppinud. Tiina teenistusekoht meister Wittelbachi juures oli talle sellepärast meelde jäänud, et köstri wanem tütar, Leena koolitaja, Wittelbachisid tundis ja meistri tütardest sagedaste rääkis… Leena arwates oli linn ainus koht, kus ta kaitset wõis saada, kui seda ülepea saada oli. Ei suutnud teda
