142
nud siin kooliharidust, käinud siit leeris — mis õigus olewat siis noorel parunil teda külasse tagasi nõuda ja raskele, jämedale mõisatööle sundida? Ema mingu öelgu parunile, et Leena köstri-emanda kaswandik on ja oma kasuwanemate juurde jääb… Köster ise poleks Liiwapalu eite selle wastuhakkawa otsusega wist mitte paruni juurde saatnud, seks oli ta mõisasakstele liig alandlik ori; aga teda polnud sel ajal kodus.
Leena ema läks. Aga paar päewa hiljem oli R. walla talitaja köstri juures. Ta tõi paruni ametliku, wastuwaidlemata käsu: Leena Paju, Liiwapalu Siimu tütar, seitseteistkümmend aastat wana, R. wallast pärit, tulgu wiibimata oma walda tagasi ja hakaku saksa teenima. Kui wana parun temale wallast wäljaminemiseks luba andnud, siis anda nüüd noor parun, kui R. mõisa ja walla praegune omanik, talle käsu, sinna jälle tagasi tulla. Wastupanemise puhul on Leena Paju wägise sinna kogukonda wiia, mille hingekirjas ta seisab.
Jah, niisuguse käsu wastu polnud enam midagi parata. Mõisnikul on wägi ja tal on wõimus. Köstri emand püüdis weelgi küüsi näidata, aga köstri isand langes kohe lossi. Tule Jumal appi, pidi ta siis koha kaotama! Ta küsis õpetaja käest nõuu. See kahetses lugu, aga tähendas, et tema aidata ei wõiwat — mõisnikul olla õigus, oma inimesi walda tagasi nõuda.
Ja nõnda sõitis Leena talitaja seltsis weel selsamal päewal oma kodukoha poole, kust ta kaheksa aastat, oma parema lapsepõlwe, ära olnud, ilma tema järele suuremat igatsust tundmata.
Teel algas talitaja magusat juttu. Ega asi nii hull olewatki, kui tütarlaps arwata. Parun tahta ainult Leena ema aidata, kes wana ja põdur olewat ning enam peremeest
