Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/140

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

139

keha õieli ajades, paigale, ning küsis healega, milles wägise mahasurutud ärewus wärises:

„Missugune parun Riesenthal? Kas R. mõisas Läänemaal?“

„Seesama.“

„Kuidas? See wana inimene?“

„Mitte wana parun, waid noor,“ wastas tüdruk. „Mõis on nüüd noore käes.“

„Noor Riesenthal — Gotthard on ta ristinimi?“

„Ja… Teie tunnete siis neid saksu?“ küsis Leena.

Mathias Lutz toetas selja jälle tooli leeni wastu. Ta silmadel oli isewärki läige, ta näol isewärki karw, mis ta nagu wanemaks tegi… Kas ta neid saksu tundis? Oo jah! Tal oli nendega kord tegemist olnud. Nad oliwad temale were poolest sugulasedki… Tallinnas oli ta neid mõnikord uulitsal näinud: wana parunit kord märtsi-kuul Kredit-kassa ees, noort doomkooli-õpilasena Pikal uulitsal jalutamas ning teine kord rohelise wärwimütsiga suure wankri peal, mis „Estonia“ korporatsioni Tiskresse „kommerschile“ wiis. Mait Luts oli neid küll tundnud, aga nemad mitte Mait Lutsu.

„Ma olen neist sakstest kuulnud,“ wastas Mathias tütarlapse küsimise peale. „Meie Tiina on siis R. wallast pärit, mida ma ei teadnudki. Aga jutustage oma lugu ära!“ pööras ta Leena poole. „Kui ma Teile nõuu oskan anda, siis teen seda heameelega.“

Leena näis julgust ja usaldust kogunud olewat, sest ta hakkas kõnelema. Puna ja kahwatus waheldasiwad ta põskedel, wahel tikkusiwad talle suured, särawad pisarad silma ning siin ja seal ei tahtnud tal sõna mingil wiisil üle huulte tulla. Siis tõttas Tiina talle appi ning haru-