138
kes kõik maailma koolid on läbi teinud ja Jumalat ja tema püha sõna peaks paremine tundma, kui meie kõik kokku! Ja seda peame ühest emast kuulma, kes minu kadunud wenna Siimu laulatud naine oli, kellega minu waene wend kakskümmendwiis aastat abielus elas! Kui ma selle peale mõtlen, hakkab pea mul ringi käima ja süda jääb tuksumast seisma!… Siis räägi ometi, Leena! Räägi kõik üles, ära häbene ühti! Isand Lutz on auus mees ja tal on hea süda, ta wõib meile nõuu anda ja meid aidata. Ära häbene, laps!“
Sügaw puna õhetas Leena palgel; ta waatas maha ja kostis nagu kinnipitsitatud kurgust:
„Tädi, sa tead ju, kuda kõik oli — räägi ise!“
„Mina ei oska niisugust koledat asja rääkida,“ hüüdis Tiina. „Ma tahan seda ühe sõnaga ära öelda, aga sa ise pead paremine seletama, kuda kõik tuli ja oli, ja isand Lutz peab ütlema, kas neil Jumala ja kroonu seaduse ees õigus oli nõnda teha!… Kuulge siis, isand Lutz! See waene tütarlaps on linna redusse jooksnud, sest et mõisaherra tema auu kallale kippunud! Ja ema olnud herraga ühes nõuus ja wallatalitaja ka weel…“
Leena suured silmad heitsiwad pilguks ajaks uuriwalt nooremehe näo peale, nagu kardaks ta, et seal mingi ülbe imestus wõi nilbe naeratus nähtawale tuleb. Kui ta aga märkas, et selli nägu, hoopis selle wastu, tõsiseks, sügawtõsiseks läks ja ta kulm kortsu tõmmas, näis neiu nagu kergemalt hinge tõmbawat.
„Missugune mõisaherra see oli?“ küsis Mathias, Leena poole pöörates.
„Parun Riesenthal.“
Nooremehe tool nõksatas, sest istuja pidi kähku üles tõusma. Ta jäi aga, käsi põlwede peale toetades ja ülemist
