131
Bertha pani reisule esmalt wastu, andis aga wiimaks järele. Ta märkas wanemate ja sugulaste nõuu wäga hästi ja mõtles: Lähen maitsen pealinna-lõbud ära, tulen aga muutmata meelega tagasi, siis on nende wiimane lootus otsas ning kauem wastupanek murtud.
Ja Bertha reisis. Mai-kuu lõpul, kui teed hästi tahenenud, wõttis mamsel Wittelbach suuremas reisi-seltskonnas, milles tal mõned head tuttawad oliwad, sel ajal nii pika ja tüütawa teekonna suures reisi-wankris Peterburi poole ette. Muidugi oli ta enne oma armsamaga hella jumalagajätmist pühitsenud, talle hauani kestwat truudust wandunud ning wõimalikult pea tõotanud tagasi tulla.
Kihlakaartisid paari nädala pärast küll weel ei tulnud, ka nelja nädala pärast mitte, kuid Peterburi sugulase kirjad oliwad Wittelbachi abielupaarile siiski üsna trööstiwad, sest suurlinna elu meeldida tütrekesele wäga ja ta ei põlata enam mingisugust lõbu. Aga ka Mathias wõis rahul olla. Niipalju kui peigmees pruudi kirju iganes uskuda wõib, oli Bertha truudus kõikumata; ta oleks juba ammugi koju lennanud, kui hea ja armas onutütar teda oleks lasknud. —
Ühel pühapäewasel pärast-lõunal, peale Jaanipäewa, istus lesk peigmees, odawat sigarit popsides, Harju wärawa kõrwal Laste-aias ja mõtles oma praeguse ja tulewase elu ning wõersil wiibiwa Bertha peale. Tema ümber, liiwa sees ja muru peal, kilkasiwad mängiwad lapsed, pinkidel tukkusiwad tüdinenud hoidjad, kuna puude lopsakaid lehti, milles warblased rõemsat kontserti andsiwad, kerge suwine tuuleke libistas, pehme ja mahe nagu rõõsk piim. Niguliste kiriku kellad helisesiwad; wist kanti sealt mõnda wäsinud rändajat wiimase puhkepaiga poole.
Mathias tahtis parajaste üles tõusta, et pikkamisi kodu
