129
wastu awalikult wälja ei usaldanud astuda. Pealegi oli waimline wõitlus awaliku arwamise kohtulaua ees wõimata wõi wähemast wäga raskendatud. Ajakirjandus puudus, iseäranis iseseisew wabameelne ajakirjandus. Teiseks seisis terwe kirjandus Saksa ning kaudselt rüütlite kui walitsewa seisuse kõwa tsensuri all. Rüütli wastu ei peasenud ainust laitwat sõna ajalehte wõi raamatusse, ning juhtus wäljamaal midagi sellesarnast trükimusta nägema, siis keelati warsti niisuguse toode müük meie maal ära. Räägitawad wabameelsed literadid püüdsiwadki ainult wäljamaal oma pakitsewaid südameid weidi wälja puistata, olgugi, et nende karjatusi ja kirjutusi ainult seal loeti. Wähemast kuulsiwad meie rüütlid sel wiisil isegi weidi, kuda õiglased ja inimlised rahwasõbrad, kes nende seas elasiwad, nende üle mõtlesiwad. —
Weristele Mahtra sündmustele järgnes mõni nädal hiljem Tallinnas südant lõhestaw kurbmäng, mis terwes linnas kirjeldamata ärewust sünnitas ja mida tänapäewani pole unustatud.
9.
See oli märtsikuus 1858, kui Bertha Wittelbach wanematele tunnistas, mis tõugu uss tema südame kallal närib. Mamma ja papa oliwad omale paar nädalat mõtlemise-aega wõtnud, sest tütre ilmutus oli neil raske seedida. Aga paarist nädalast sai paar kuud, ja wanemate lõpuotsus jäi siiski tulemata.
Emand ja isand Wittelbach ei andnud nimelt armastawale paarile kawaluse poolest palju järele. Õiguse pärast
