125
ridega oli linna ohtraste raha jätnud. Ärimees õerus käsi, jõi õhtul klaasi rohkem ja harutas „tüwelauas“ laial lõbul möödaläinud sündmusi.
Paar aastat hiljemine, kui sõjamälestuste korutamine juba tüütama hakkas, saiwad Tallinna auuwäärt kodanikud ootamata kombel uut ja hoopis isewärki jutu-ainet. Jälle juhtus midagi, mis ärewust sünnitas, kui ka mitte nii suurt ja üleüldist kui sõda.
Mitmes paigas maal algasiwad 1858. aasta kewadel talurahwa seas rahutused mõisnikkude wastu. Kauase walmistamise järele oli ammu oodatud uus „Eestimaa Talurahwa Seadus“ nii kaugele walmis saanud, et teda wõidi wälja kuulutada ning Eesti keeli tõlkes talupoegadele kätte anda. See uus seadus pidi mõisnikkude raske orjuse all ägawale maa pärisrahwale, peale tema kogukondliste olude korraldamise ja uuendamise, ka töö ja maksukoormate kergendust tooma. Niisuguseid kergendusi, wähemast kirjatähe järele, leitigi uuest seaduse-raamatust; nimelt oli nõnda-nimetatud abitegu senise wastu kahandatud. Aga kuda kohkusiwad talupojad, kui mõisnikkudelt kuulsiwad, et need kergendused uues seaduses alles siis maksma peawad hakkama, kui maad terwes kubermangus üle on mõedetud ning mõisa- ja talumaad üksteisest eraldatud — töö, mis wähemast kümme aastat aega wõtwat! Talupojad ei uskunud seda seletust. Neile ei mahtunud pähe, kuda seaduses, mis ametlikkude kuulutuste järele 23. aprillist peale täiel jõuul maksma pidi hakkama ja tõe poolest ka maksma hakkas, just need punktid mitte seadusewõimusse ei astunud, mis orjawale rahwale elukergendusi jagas. Et talupojad puuduwa wõi puuduliku lugemise-oskamise pärast seaduse sisust jagu ei saanud ning mõisnikud, kirikuõpetajad ja ametikohad neile küllalt põhjalikka seletusi ei andnud, siis arwas rahwas, et saksad uut
