116
Eestseisus täiel arwul kogus tema ümber, muusikakoor seati tippu, ja kõlawal pillimängul marsiti üle terwe pidusaali eestuppa, kus nõnda auustatud patuoinas üleriided selga tõmmas ja lustiliku marsi helidel wärske õhu kätte wulpsas.
Oli niisugune süüdlane ilmparandamata ja kordas oma tegusid, wõi eksis muul raskel wiisil iga kombe ja korra wastu, siis heideti ta klubis käimiselt wõi liigete seast kuude ja aastate peale wälja. Kõige pikem trahwi-määr oli 99 aastat. Nende arw, kes selle karistuse-aja lõppu suutnud ära oodata, ei olewat mitte suur olnud.
Oli klubide seast Kanutus see, kus seisused endid wahel kogemata segasiwad, siis leidus ka paar joogimaja, kus sedasarnast sündis.
Üks niisugune söögimaja oli Nunne wärawa taga, Köismäel, ühe kitsa, prügimata ja pimeda umbuulitsa otsas. Teda kutsuti ta wäikese küüraka omaniku Andersohni pilkenime järele „Lombakaks Konnaks“ („Lahmer Frosch“).
Suured keedu- ja puuwilja-aiad, esimesed enamiste Wene ogorodnikute käes rendi peal, käisiwad sel ajal terwet suurt ringi Nunne wärawa taga — Köismäelt Teliskopli teeni, muu seas paika, kus praegu Balti raudtee waksal ja wabrikuhooned seisawad. Aedade wahelt kerkisiwad nägusad alewimajakesed üles, milles Tallinna kodanikud suwekorterisi leidsiwad. Ja siin oli ka omal ajal nii kuulus „Lombak Konn“, kaunis lihtlabane alewi-trahter weeremänguga ja mitte wäga awarate ning puhtate ruumidega.
Selle joogimaja tawalised külalised oliwad meremehed, käsitöölised ja wäikekaupmehed. Iseäralistel päewadel, iseäranis laupäewal, kogus siia aga ka paremate seisuste liikmeid, wälja arwatud aristokradid. „Lombakas Konnas“ nähti siis ülemkooliõpetajaid, arstisid ja adwokatisid joomas,
