112
hüppab, — kui ta näituseks Mathiase käest wärske kirja sai. Kui palju köögi-Tiina sibulad Bertha mamsli pisarate juures süüdi oliwad — kes seda teab!…
Kui ükski rohi aidata ei tahtnud, ei teatrid, ei kontserdid, ei tantsud, ei maitswad road, jõudis Wittelbachi abielupaar kindlale otsusele, et nende tütrekene õnnetumalt armastab. Nad paniwad ta tunnistama, ja mamsel Bertha tunnistas. Ta seletas pikema häbeliku salgamise järele seda lühemalt ja kindlamalt, et ta ilma Mathias Lutzita ei wõiwat elada. Mathias Lutz wõi — ei keegi. Mathias Lutz wõi wanapiiga-põli surmani. Ja surm ei wõinud ju mamsel Bertha kardetawa oleku järele kaugel olla.
Wauemad waatasiwad nõuuta üksteise otsa. Nende kuri aimdus oli täide läinud. Isand Wittelbach sügas kõrwatagust ja tegi mitu korda „hm! hm!“ Emand Wittelbach tippis ühe jala pealt teise peale ja tõmmas näost sinakas-halliks.
„See on keeruline asi,“ ütles isand Wittelbach.
„Ja peaaegu wõimata asi,“ lisas emand Wittelbach juurde.
„Minu arust on see üsna lihtlabane asi,“ nuuksus mamsel Bertha.
„Aga selle üle wõiks aru pidada,“ lisas papa juurde.
Mamma aga waikis. Mamma kadus teise tuppa ja tõstis seal rusikas käed wannutades taewa poole. Papa läks talle sinna järele, ja nad kõnelesiwad kaua üksteisega kinnise ukse taga. Kui nad jälle ilmusiwad, ütles papa tütrele:
„Meie tahame asja üle küpsemalt järele mõtelda, — anna meile seks paar nädalat aega!“
Ja mamma tähendas kõlata healega: