109
saada. Iseenesele teadmatalt, poolwägise, wastu tahtmist oli Bertha selle äraseletamata mõju alla sattunud, ja kui ta sellele wastu tahtis hakata, oli see juba liig hilja: ta tundis ainult weel, et ta põhja wajus ja laened ta pea peal kokku lõiwad. Ta oli kadunud.
Ja nüüd korraga sai ilm ta ümber teise kuju, karwa ja tuuma. Mis eila weel tõde olnud, oli täna wale. Mis eila weel wõimata olnud, oli täna wõimalik. Tema kallike polnud korraga enam endine talupoeg, kellega rikkal kodanikutütrel ei kõlbaks paari heita — ta oli kõige suurem ja tähtsam mees maakera peal, kellest ilma jääda hirmus õnnetus oleks. Awalik arwamine, mida Bertha muidu nii wägewaks ja kardetawaks pidas, oli täna oma wõimu ja mõju täieste kaotanud; „mis mul ilmaga tegemist!“ wõis ta nüüd kõige suurema südamerahuga hüüda. Ja wanemate poolt oodatawad takistused? Oo, Bertha tundis omal hiilglajõudu olewat, nende wastu wõidelda, nagu ta enese walmis teadis olewat, oma armsama eest kas wõi surma minna…
Jah, Teie romani-kirjutajad, — mitte ainult plikad ei oska armastada, waid ka piigad. Ja just need…
Et armastus mitte ainult jõudu ja julgust ei anna, waid ka tarkust, peent, püülitud tarkust, seda näitas mamsel Bertha oma wõitluses wanemate seltskondliste arwamiste wastu, mis tema meelest nüüd nii ülekohtused, nii wäiklased, nii ajast maha jäänud oliwad. Mamsel Bertha ei wõidelnud mitte sõnadega; ta ei hakanud mamma ja papaga mitte ilmakorra tarwiliseks saanud ümbertõukamise ja muutmise üle waielusi pidama. Selle taktika tagajärg oleks kõige wähemast teadmata olnud. Ta tarwitas lihtsamat ja mitmel puhul juba proowitud abinõuu. Ta koputas selle ukse pihta wanemate südames, mille taga lapsearmastus elas.
