Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/107

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

106

Seda waga walet ei suutnud wares kuuse otsas wälja kannatada. Ta kraaksus seitse korda järgemööda, nii et mets kajas.

Mathias aga surus tugewaste, tugewaste neiu kätt.

„Ons see wõimalik, Bertha? Teie ei põlgaks meest mitte ära, kelle wanemad talupojad on, kui ta aga ise Teile meeldib? Kui ta tubli ja auus on? Wastake, on see tõsi? Ütelge, kas selle mehe nimi ka Mathias Lutz wõiks olla?“

Neiu huultelt tuli tillukene „ja“ — nii õrn, nii pehme nagu kewadene tuulelehk… Mathias aga tõmmas sügawaste hinge. Esimene kindlus oli wõidetud! Ta tahtis parajaste kätt neiu piha ümber panna, teda, nagu kord ja kohus, oma „tuksuwa rinna wastu tõmmata“, kui häbemata wares nii waljuste tiibu saputas ja nii lõikawa protestikisaga lendu pani, et armupaar ehmatades üles hüppas…

Neiu Bertha armas, et aeg oleks teistele järele minna.

Mathias arwas, et teistele järele-minemiseks aega weel küllalt olewat.

Nõnda istusiwad nad siis uueste maha, ja nende juttu jäi ainult wäike warblane kuulatama.

See jutt oli tõsisem, kainem, ärilisem, kui senine.

„Aga mida ütlewad sinu wanemad?“ küsis peig.

„Jäta see minu hooleks,“ kostis mõrsja.

„Arwad sa sellega walmis saawat?“

„Ma loodan. See saab aega wõtma, aga — lõpp hea, kõik hea! Wõitlust saab mul palju olema, aga ma ei karda wõitlust!“

„Waene Bertha!“ Ja nüüd surus peig teda takistuseta ja eksituseta rinna wastu.

Wäike ärimees warblane ütles ainult nagu lepingu kinnitamiseks paar korda „tshik-tshirik.“