Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/106

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

105

tahab tõusta. Ma olin talupoeg ja olen nüüd käsitööline; ma olin õpipoiss ja olen nüüd sell. Ma tahaksin ka meistriks saada. Ma soowiksin raha teenida. Meistriks saada on mul aga Tallinnas wõimata. Siin tuntakse minu minewikku. Seepärast on mul nõuu wõerasse linna rännata, hoolsaste raha korjata ja seal meistriks hakata, kus mulle takistusi ei tehta.“

„Meistriks saada on Teil Tallinnas wõimata?“ kordas neiu Wittelbach wärisewa healega. „Seda ma ei usu. Teie peaksite — peaksite ainult — õige tee leidma.“

Wiisakuseta warblane ütles midagi wahele, ka wares tõstis nagu hoiatades healt, aga noormees ega wanapiiga ei pannud seda tähele.

„Ma teaksin küll ühe tee, aga —“ ja Mathias jättis sõna ohates pooleli.

„Aga —?“ päris mamsel Bertha hinge kinni pidades.

„Aga ma ei tea, kas käimine sellel teel keelatud pole — minule keelatud.“

„Nimetage, Mathias, seda teed — nimetage teda!“ sosistas mamsel Bertha, ja noormees märkas, kuda ta terwest kehast tasakeste wärises.

„See tee olete Teie,“ wastas Mathias ja pigistas neiu käe oma pihu sisse. „Kui meister Wittelbachi tütar minu naine oleks, siis oleksin mina warsti meister. Aga meister Wittelbachi tütar on uhke, ta põlgab inimesi, kes mitte kodaniku-nimega ilmale pole tulnud, ja seepärast pean ma meister Wittelbachi majast lahkuma.“

Seejuures tõusis Mathias üles, aga neiu Bertha õrn käetõmbamine sundis teda uueste maha istuma.

„Teie eksite, Mathias, ma ei ole mitte uhke,“ sosistas piiga. „Ma ei hinda inimese wäärtust mitte ta sündimise, waid ta omaduste järele. Wari petab, Mathias.“