100
mõni õrnem puukene kollaste wõi tulipunaste lehtedega nagu leekides.
Seltskond ei mõelnud puhkamise peale. Kohe wõeti esimene käik kose juurde ja sealt läbi metsa merekaldale ette. Peale joa ühetoonilise kohina sügaw rahu, magus waikus igal pool. Metsawaim kõndis kuulmata sammul läbi puiestiku ja suigutas oma lapsi uinuma. Lehed ei libistanud enam, lillede pead ei liikunud ja linnud pistsiwad waikiwad nokad tiiwa alla; ainult mõni kala sulpsatas kord jões ja mere poolt kostis ühe kajaka murelik hüüe.
Sel pühalikul waikusel, mis hinge sala igatsusega täitis, otsis nii mõnigi noor käsi salaja teist ja nii mõnigi noor silm sulas teisega kokku.
Mathias Lutzile ei juhtunud seda. Emand Wittelbach oli Bertha külles kinni nagu takjas. Jäi ta kord juttu ajades tütrest natuke maha ja püüdis Mathias neiule salga seaski ligemale nihutada — kohe kerkis mamma nagu maa alt nende wahele ja tüüris tütre kellegi teise, seisusekohasema meesterahwa poole, kelle sekka ta ka Oskar Brandtigi näis lugewat. Wiimase käsi oleks wäga hästi wõinud käia, kui ta Bertha südant oleks suutnud liigutada. See jäi ta wastu aga jääkülmaks ja neiu oskas ennast tema seltsist ikka jälle tähelpanematalt wabastada.
Warsti laotas end mere wagune peegel eha wärwikal wirwendusel seltskonna ees wälja. Rannas, mõlemal pool jõesuud, walgendawa liiwapalistuse äärel, seisiwad üksikud kalameeste-hurtsikud, mille esistel, tulpade peal, märjad wõrgud kuiwasiwad, kuna lapsed lina-walgete juukstega, ainult räpased särgikesed seljas, mängides liiwa-augul kükitasiwad wõi muru peal ratast wiskasiwad.
Mõned mamslid leidsiwad pildi luulelise, teised maalimisewäärilise olewat. Waimustatud hüüded käisiwad, tund-
