— 90 —
nud werd saada, et ruttu nime kirjutada, aga herra küsinud raamatut, et ise kirjutada.
Kukk laulnud kaks korda. Wanapagan annud wiimaks raamatu herra kätte ja käskinud ruttu nime kirjutada. Herra kirjutanud raamatusse suurte tähtedega: „Isa pojuke, Jumala ristike!“ Annud selle peale raamatu wanapagana kätte. Wanapagan karjatanud nime lugedes, wisanud raamatu maha ja kadunud nagu tuul.
Herra süüdanud tulihänna põlema, wõtnud wanapagana nimeraamatu kaenlasse ja läinud oma teed. Istunud karjatsega wankrisse ja sõitnud edasi.
Karjane ütelnud: „Suured puud tee peal ees, ei saa edasi!“
„Löö taha!“ ütelnud herra.
Ei enam teel ees midagi.
Natukese aja pärast ütelnud karjane jälle: „Ei saa edasi. Jõgi ees!“
„Löö taha!“ ütelnud herra.
Kodu lasknud herra karjatsele 60 hoopi tulihänna tegemise palgaks anda. Ütelnud: „See on su töö palk!“
Teisel päewal olnud musttuhat wanupaganaid mõisas nimeraamatut pärimas. Aga ei herra annud neile raamatut.
Herra jäenud haigeks ja surnud ära. Lasknud raamatu oma risti sisse panna. Küll käinud wanapaganad ümber risti, aga ei keegi julgenud risti külge puutuda.
Kuhu tulihänd jäenud, seda ma ei tea.
