— 57 —
jättes lisasiwad meie esiwanemad „bisale“ „hänna“ jäädawaks mälestuse märgiks juurde.
Russwurmi seletuse järele[1] on meie pisuhänna nimi wist Wenelaste бѣсъ’iga, Leedu bêsas’iga, Soome piessa’ga = wanapagan, Islandi bisn’iga = kole elukas, Rootsi bisi’ga = maja waim sugulane. Selle järele tunnewad nii hästi Slaawlased kui ka Germanlased nimetatud waimu ja et ta nimigi nende käest laenatud on, siis wõime ütelda, et terwe waim oma olemisega nende päranduseks tuleb tunnistada.
Meie esiwanemad katsusiwad nime oma keele järele koolutada ja seda wiisi sündis bisa wõi bisest pisu, kellele hiljemini weel händ juurde lisati.
Enne tähendasin juba, et meil tulihänna ja pisuhänna wahel enam mingisugust wahet ei tehta. Isegi Rootslased meie naabris Ranna-Läänemaal ei tea pisuhänna olemise kohta suuremat midagi jutustada. Kudas aga Russwurmi korjandustest näha, tähendas Rootslaste pisuhänd esiotsa küll wist maha jooksewat pikse noolt rahwa usus, kuna meteorisid selle wastu jälle kratiks ehk tulihännaks peeti. Wälku, mis sisse lööb, nimetawad Eestimaa Rootslased nüüdki weel bisa, bisen; wälk, mis sisse ei löö, kannab muud nime. Niisama nimetawad Rootslased nii nimetatud pikse nooli bisikuulideks. Pisuhänd nähikse nende meelest ühtlasi paha waim olewat, sest kirudes ütlewad Roots-
- ↑ Eibofolke, 378.
