— 19 —
ajab, teised jälle, et krati silmadest, mis tulistest sütest tehtud, lennates tule juga järele jäeb. Kolmandamad ütlewad, kratil olla tule rauad kaasas; nendega lüüa kratt lennates tuld, siis näha ta, kuhu minna. Neljandamad räägiwad jälle, kratil olla lennates tule kott kaasas. Sest kotist ajada ta tuld wälja. Iga pidi on krati tuli põhjuseks, et meie esiwanemad kratile meiekeelse nime „tulihänd“ on annud, mis ülepea tulewaimu loomu palju paremini ära tähendab kui wõerast keelest wõetud nimi kratt.
Siin piaksime kohe krati sündimisest wõi tegemisest rääkima, aga et see pikemat seletust nõuab, kõneleme sest eespool iseäralikus peatükis.
Rahwas usub kahesugusid krattisid olewat: ühed on rääkijad, teised mitte rääkijad. Rääkijaid peetakse wäga kalliks. Rääkijad wõiwad kas mitme tuhande wersta peale lühikese ajaga minna ja seal inimesega rääkida. Rääkijad kratid on nii ütelda wana aja rahwa telefonid. Aga neid tuleb weel paremaks arwata kui telefonisid. Nad on ühtlasi ka tuulelaewad. Tahab krati omanik ise suusõnaga kellegagi rääkida, siis pole muud tarwis kui kratti järele saata. Kratt läheb kohe järele, kutsub inimese wälja, wõtab oma saba peale ja wiib selle juurde, kes selle inimesega tahab kõnelda. Kui jutud ära räägitud, wiib kratt wõera jälle koju tagasi. Ja see kõik sünnib mõne silmapilguga.
Rääkijaid krattisid oli tihti mõisnikkudel. Korra kuulnud mõisa kokk wäljas hirmust kohinat. Läi-
