— 18 —
Meie kratt on oma nimega ja kõige olemisega Rootslaste käest laenatud, kes oma krati wist skratta (Daam keeli skratte) sõnast sünnitanud, mis naermist, walju hirwitamist tähendab, kus juures wähä raske seletada, kudas sõna praeguse tähenduse saanud. Enam läheb skrati sõnaga skratti ühte, mis hirmu tähendab. Olgu nüüd kratt missugusest sõnast sündinud, see puutub meisse wähem. See langeb keeleuurijate töö walda, uurigu need. Meie asi oli siin seda kindlaks teha, et kratt Rootsi keelest laenatud. Niisugune laenamine läks hõlpsasti korda, sest et meie rahwas ju Ranna Lääne maal (ja paiguti Harju randadeski) Rootslastega läbi segamini elawad.
Kratt on siis, nagu enne tähendatud, meie rahwa usku põhjarahwaste käest laenatud waim, kes lennates tulehaga enese taha jätab. Krati töötegemise aeg langeb õhtu peale, mõne korra käia kratt aga ka päewa wäljas. Mõne korra lendab kratt kõrges, mõne korra madalas. Eemal on kratt wäike nagu küünal, aga mida ligemale kratt tuleb, seda suuremaks ta kaswab. Russwurmi teadete järele[1] arwawad mõned teda jala pikkuseks, teised jälle ütlewad ta „hänna“ üksi kolmejala pikkuse olewat.
Kust wõtab kratt oma tule? piame küsima. Selle kohta kuuleme mitmesugusid arwamisi. Mõned mõtlewad, et kratt lennates suust tuld wälja
- ↑ Inland, 1848, nr. 29.
