— 114 —
olla. Hulk muidugi ju minu käes. Küsib ometi weel: „Kui palju herra siis annab?“
Herra wasta: „Kaks waati kulda. Kas oled sellega rahul?“
Mees jälle: „Noh, seda on küll. Homme lähme mõisa juurde waatama, kudas peale hakata.“
Läksiwadki homiku mõisa poole. Herra aga ütlema: „Mina kardan mõisa tulla. Kuriwaim hakab mind ehk jälle kiwidega loopima. Ma jäen parem siia!“
Mees aga wedas pool wägisi herra mõisa juurde kaasa.
Mees waatab mõisa tubasid ja ütleb: „Siia ei ole muud tarwis kui hea kimp kadaka okse ja nendega tublisti suitsetada. Küll siis kuriwaim iseenesest ära kaob!“
Kadaka oksad toodi ja mõisa suitsetati ära.
Mees kiitis nüüd herrale, et kuriwaim enam kiusama ei tule.
Ja tõesti ei tulnud tulihänd sest ajast saadik enam mõisa herra rahu rikkuma.
Herra maksis mehele lubatud palga wälja. Mees läks sealt ära teisale elama.
Kuhu tulihänd pärast jäi, seda ei ole teada.
21.
Tulihännale lubatud laps.
Peeter Rootslane Wõnnu kihelk.
Korra olnud ühel peremehel tulihänd. Peremees oli oma esimese lapse tulihännale lubanud.
