— 113 —
maha langes. Maas sai weel mõndagi head matsu. Pikali maas soigudes nägi herra, kudas riided jälle räbalateks kisuti.
Roomates läks herra püssi juurde, wõttis püssi kätte ja sihtis sinna poole, kus riided katki kisuti. Pauk käis ja silmapilk teine weel, aga riide rebija ei kuulnudki nagu pauku. Rebis wana wiisi riideid ühte lugu puruks.
Nüüd oli herral selge aru käes, et kuriwaim ise mõisas asumas. Ei enam muud nõuu kui kirikupapi järele saata ja mõisat õnnistada lasta. Toodigi teine mõisa. Aga waewalt astus see mõisa sisse, kui sellegi riided katki käristati.[1]
Nüüd ei aidanud herral enam muu asi kui mõisast putku panna. Ei julgenud õhtu hilja enam kaugele minna. Läks külamehe juurde öömaja paluma. Aga ses majas oligi see külamees, kes herrale kõiksugu kurja sünnitas.
Herra kaebas saunamehele oma lugu. Mees kohe wasta: „Kahju, et herra mulle enne lugu ei rääkinud. See on kerge asi kurjast waimust lahti saada. Andke asi minu hooleks. Küll näete, et kuriwaim kaob. Ei tule enam iialgi tagasi!“
Herra süda rõõmus, et niisuguse tubli mehe leidnud. Herra kohe ütlema: „Kui sa mind kurja waimu küüsist päästad, annan ma kas poole warandust sinule!“
Mees mõtleb iseeneses: Palju sull enam wõib
- ↑ Siit on tükk lugu wälja jäetud.
