— 109 —
sugugi süüa saanud. Ei jäksa seda wiisi midagi tuua!“
Peremees wasta: „No küll ma homme lasen sulle selle eest hästi süüa anda!“
Tulihänd wasta: „Mõnda hommikut on mööda läinud, aga süüa pole ma ikka midagi saanud!“
Peremees jälle: „Kui sa käsku ei taha täita, pole mull sind wajagi!“
Ei aidanud midagi, tulihänd pidi minema.
Naaber sai aga aru, mis lugu tulemas. Läks aida juure wahti pidama.
Wilja salwes kuuldi sahinat. Aida uks pandi kohe karkäuh kinni. Kriidiga ristid ukse peale ja seinte peale ette.
Nüüd süütas peremees tule põlema. Waatas kõik kohad läbi. Ei näha midagi. Wiimaks kuulis lina seemne tündris krabinat. Läks waatama. Tulihänd tündris.
Peremees ruttu kriidiga tündrile ristid peale. Hüüdis siis: „Tooge mulle tubli tera riist. Tapame tulihänna ära!“
Tulihänd paluma: „Ära tapa! Ära tapa! Ma tahan sulle selle eest tuhande wõrra head teha. See peremees, keda ma tänini teenisin, ei anna mulle süüagi! Ja ometi on ta minu läbi kõik rikkuse saanud. Hea meelega tulen ma sinu teenistusesse!“
Mees jäi tulihänna kaubaga rahule.
Tulihänd hakas uuele peremehele kohe agarasti wara kokku wedama. Lühikese ajaga sai tulihänna
