— 10 —
„Nüüd edasi, wennad, saaki ära tooma!“ käskis Ees-Hendrik, kes teiste ninameheks heitis.
Ja rõemsa meelega sammus salk metsa poole, kell üks jalg pastlaga, teine sukaga, kell lõhki kistud kuue räbalad seljas. Mis ime, sest tulihänna kuldmäed paistsiwad ju kõigile wasta.
Kaalu Kaarel läks koju, mina aga jäin tänawasse tulihänna meeste tagasitulekut ootama. Ootasin pooleni ööni, aga ei üht ainustki koti meest. Ootasin homikuni, ei näha kedagi. Paha meelega läksin päewa tõusu ajal koju.
Tulihänna pärast olin terwe öö wahti pidanud. Ja üsna ilma aegu!
Esmapäew pärast lõunat läksin külasse kuulama, kui mitu sada rupla tulihänna mehed koju toonud. Aga ei näha weel kedagi.
Sest saadik olen mõnda korda Kuki külas kuulamas käinud, aga alati olen wastuse saanud, et tulihänna mehed metsast alles suurt warandust koju toowad. Kaalu Kaarel naerab aga nagu hull, kui tulihänna meestest räägitakse, naerab, et tema raskest mitmeaastasest raha koju toomisest lahti peastetud ja peale selle weel 10 rupla teeninud.
Kui Kuki küla tulihänna mehed weel surnud ei ole, on nad praegu alles metsas tulihänna raha lugemas ehk seda sealt koju wiimas. Juhtud sa kusagil ühe pastlaga meest wõi katki rebitud kuuega meest nägema, siis wõid sa kaunis kindlasti uskuda, et see wist üks Kuki küla tulihänna raha ärawõtja on.
————
