98
metsugu paberikraami näha, muu seas ka üks Wana Testament ja mõned kaubaraamatud, aga mitte ühte ainust wäärtpaberit, kuna neid üleüldise arwamise järele Langbergil määratu hulk pidi olema.
„Siin on tundja inimene puhast tööd teinud,“ tähendas raekohtu liige.
Kulunud reisikohwri põhjast toodi ometi midagi wälja, mis kurjategijatele kogemata kahe silma wahele jäänud oli. See oli pakikene, millest sada rubla paberiraha ja üks linnapanga pantkirja kupong leiti. Raha ja kupongi wõttis Kroy enese kätte hoida.
Birjusin hakkas protokolli kirjutama. Leena kutsuti sisse ja pandi tema tunnistus kirja. Ta kordas seda, mis ta pristawile waremalt oli rääkinud, ja jäi ka oma arwamises Jostsoni kohta kaljukindlaks.
„Kuda sa seda nii julgesti tõendada wõid?“ küsis Birjusin.
„See on kui aamen kirikus,“ wastas Leena waljusti.
„Hää küll, aga mispärast see nii on?“
„Mispärast ja mispärast!“ osatas Leena pahaselt. „Ega mina, wana inimene, ometi tühja räägi.“
Birjusin kehitas õlasid. Ta teadis, et naesterahwa eelarwamist, olgu see õige wõi ekslik, ka kümne härja jõud korraga ei wõida.
„Igatahes peame seda Jostsoni silmas pidama,“ ütles Kroy. „Kas tead, kus tema elab?“
„Kust mina seda tean?“ kostis Leena.
Kui Leena parun Stern-Himmelshauseni külaskäigust jutustas, juurde lisades, et parun wäga tige olnud, pahwatas raekohtu liige naerma: „Taga parem! Asi läheb nii kirjuks, et ma julge ei ole, kas mind ennast wiimaks uurimise alla ei wõeta.“
„Parun on rahahädas,“ tähendas Birjusin.
„Mis Teie sellega tahate ütelda?“
„Ei midagi.“
Pristawi abiline oli waheajal asjade küljes ja põrandal nähtawaid weremärkisid uurinud. Surnukeha kõrwal oli werine saapajälg, mille kannakoht pristawi joonistusega täiesti kokku sündis. Kuna Molander põl-
