97
nud olema, sest surnu taskud on nad silmanähtawalt läbi tuustinud ja rikutud uuri kaasawõtmiseks liig halwaks arwanud… Ohoo, Molander, mis Teil sääl on?“
Pristawi abiline tuli õuest tagasi ja andis pika, tugewa teraga Soome pussnoa Birjusini kätte, üteldes: „Selle leidsin akna alt mudast. Nuga on sopane, aga ma usun, sääl on ka were märkisid küljes. Noa pää oli kaunis sügawasse sõtkutud — wist on mõrtsukas aknast wälja hüpates sinna pääle astunud. Noapää kõrwalt leidsin ka sügawa saapakanna jälje.“
Birjusin silmitses nuga igast küljest ja seadis tera akna küljest leitud jälgede sisse. Mõlemad läksiwad laiuse poolest täiesti ühte. Birjusin andis noa tohtri kätte ja ütles: „Waadelge, tohtri herra, seda riistapuud — Teie wõite kõige paremini ütelda, kas sääl küljes werd on. Mina pean hoowis natukese ümber waatama.“
Langbergi kambri aknaalusest kuni kojaukseni leidis Birjusin mitu segast jälge, kuna säält kaugemale, õuewärawa poole, kiwist käimatee ja tänane läbikäimine kõige otsimise asjataks tegiwad. Nähtawate jälgede kannakohad oliwad kõik ühesugused ja kõige selgem oli sügaw kannajälg noa aseme kõrwal, millest pristawi abiline oli rääkinud. Birjusin wõttis sellest jäljest mõõdu, maalis ta kõigi iseäraldustega paberi pääle ja laskis jälje laua tükiga hoolsalt kinni katta. Tema pähe asus mõte, et kuritöö ühe ainsa inimese tehtud pidi olema.
Seina osa maa ja akna wahel silmitsedes sai ta nüüd ka selguse kätte, kuda kurjategija akna juurde peasnud oli. Müür oli wana, paiguti krohwist paljas ja neil kohtadel aukline ja praokil. Wäga osaw ronija wõis, iseäranis kui ta pragudesse pistetawad orad abiks wõttis, ennast hädawaewalt küll akna juurde üles hoowata. Ühest praost, umbes sülla kõrgusel maast, leidis Birjusin jämeda, wildakalt prao wahele wajunud latinaela, mille ta tasku pistis.
Siis läks ta Langbergi kambrisse tagasi, kus teised laiali loobitud asju, kappisid ja kummutit läbi waatasiwad, ilma et nende otsimine kuritöö selgituseks mingit materjali oleks pakkunud. Põrandal ja sahtlites oli mit-
