87
„Ma ei saa temast lahti, ta käib kui wari mu kannul,“ wabandas ennast Hugo. „Täna oli ta isemoodi äritatud, nagu ajaks teda mõni paha waim taga. Ta rääkis segaseid sõnu ja kutsus mind kangesti jooma. Ma tegin enese kawalusega lahti — nüüd tuli ta mind siit weel otsima.“
„Ma ei mõista, kuda sa temaga nii sõbraks oled saanud,“ ütles wana Pohlig. „Sina oled toss ja tukkur, kuna temal ainult saba puudub, et hunt walmis oleks.“
„Wastandite külgetõmbamine,“ tähendas Jostson.
„Meie oleme ju kooliwennad ja tema on mind mitmel korral kaitsnud,“ seletas Hugo. „Ta on hirmus julge. Ma olen näinud, kuda ta üksipäini kolme mehe wastu hakkas ja kõige suuremale kui kass näosse kargas. Nuga on tal ikka kaasas ja noaga haawamise pärast on teda ka juba trahwitud. Tema sees elab wanaaegne kangelane.“
„Wõi suur kurjategija,“ jätkas Jostson mõtlewalt juurde.
Wäljast koputati eestoa ukse pihta.
„Kes sääl nii hilja weel tuleb?“ imestas Pohlig. „Wist katsub see häbemata Timm weel kord õnne. Ma tahan tale näidata!“
Meister läks ise lahti tegema.
„Sina nurjatu poiss!“ kuuldi teda kärkiwat — kuid kaugemale ta ei saanud.
„Tohoo, kas sedawiisi wõetakse siinpool haruldasi wõõraid wastu?“ kuuldus teine hääl, mis Timmi oma sarnane ei olnud.
„Langberg!“ hüüdis Pohlig põhjatu imestusega. „Kust see Jumala ime tuleb?“
„Tahtsin waadata, kas mitte wahest minu redu õepoeg siin et istu,“ seletas Langberg.
„Istub küll.“
„Soo? Seda ma arwasin — eks hunt wahi ikka metsa. Ärge siis pahaks pange, kui ma ise ennast külaliseks kutsun.“
„Olge hääd — Teie tulete kui kutsutud,“ ütles
