Lehekülg:Kollid Bornhöhe 1903.djvu/82

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

82

„Ei ole nali. Ma ütlen täie tõsidusega, et ma Teie auustawat soowi täita ei julge. Teie olete üsna mõnus mees, kuna Teil „meelehää“ weel käes pole; Teie tõstate mind koguni „wana tuttawa“ auu sisse ja läheksite wahest nii kaugele, et minule tänuks kätt suruksite. See kõik auustab ja meelitab mind ülearu. Sellest hoolimata ei soowi mina Teiega ei tutwust, ei ka mingit tegemist, sest ma tean kindlasti, et meist kahest üks wiimaks ikka sõimata saab, ja see olen mina.“

„Teie sissejuhatus ei olnud siis muud midagi kui — pilkamine ja narrimine?“ küsis parun häbi pärast punastades.

„Seda ta wist oli,“ wastas Langberg rahuliselt. „Aga nüüd ütlen ma Teile tõsise sõna. Mina olen kitsipung ja hoian raha kui oma silmamuna. Teie teadsite seda muidugi, enne kui siia tulite, ja siisgi tahtsite katsuda, kas mina Teile mitte kümmetuhat rubla ei laenaks wõi õigemalt — kingiks. Kas see pole meeleheitlik tegu, mis uppuja õlekõrt meelde tuletab? Arwate Teie mind kurdiks, kes midagi ei kuule, mis linnas räägitakse? Teie olete ju waene kui kirikurott, Teil pole punast krossi hinge taga, Teie ei wõi mulle mingit kinnitust anda, et ma oma raha kätte saan. Kas Teie mitte ei märka, et Teie laenukatsel peaaegu — pettusekatse nägu on?“

„Siga!“ kiristas parun ja tahtis, käed rusikas, üles karata, jäi aga jõutult istuma, nagu oleks wanamees teda oma kentsakalt läikiwa pilguga istme külge kinni nõidunud.

„Mis ma ütlesin — eks olegi juba sõimamine lahti,“ hirwitas Langberg õelalt.

„Ma wõiksin sind purustada!“

„Mil wiisil?… Jätke rusikad parem rahule; ma ei karda neid sugugi. See oleks liig naljakas, kui meie, wanad tudid, weel tuttipidi kokku läheksime. Parem westame mõistlikult juttu. Ma rõõmustan, et Teile sel tunnil ühe osakese wanast wõlast kätte tasuda wõin. Ma pole hää inimene, aga Teie pole ju ka mitte ingel. Mäletate wist weel, mispärast mina Teie juurest ära läksin. Teie tahtsite naest wõtta ja soowisite, et mina Teie armukese