81
jäi — see oli minu edasisaamise ainuke alus. Teie muidugi ei jaksa uskuda, et Eesti talupoeg ainult oma töö ja mõistusega suure kaupluse omanikuks wõib saada, sest tööd ei ole Teie ise iialgi teinud ja mõistust on — Teie esiwanematel olnud. Mina olen eluaja mõistusega töötanud ja olen nüüd — Jumal tänatud! — nii kaugel, et ennast kellegi ees alandada ei pruugi.“
„See rõõmustab mind, herra Langberg,“ ütles parun juba hoopis wiisakalt. „Teid loetakse meie linna rikkamate sekka ja see’p see põhjus oligi, mispärast ma Teid waatama tulin. Waadake… ma tarwitan suuremaks ettewõtteks puhast raha — umbes kümmetuhat rubla. Ainult paariks nädalaks. Ma maksan hääd protsendid.“
Langbergi silmad hakkasiwad kentsakalt läikima.
„Kümmetuhat rubla!“ hüüdis ta otsekui imestades. „Muud midagi? See on ju Teie kohta lapse mänguasi.“
„On küll,“ kinnitas parun iseteadwalt, „kuid praegu ei ole sedagi käepärast. Teie tunnete ju suurte rahameeste asja.“
„Muidugi — äkiline rahanappus wõib ka kõige rikkamale kätte tulla, aga Teie leiate wist igalt poolt abi.“
„Mina ei tarwita mitte abi — see on näotu sõna —, waid ainult silmapilklist meelehääd, ja sedagi ei wõta ma mitte igaühe käest wastu.“
„Teiesugusele herrale meelehääd teha on igaühele auuks.“
Parun oli juba nii hääs tujus, et tasakesti naerma hakkas.
„Mina auustan hää meelega oma wanu tuttawaid… Noh, wana Juhan, kas wõite mulle siis raha kohe kätte anda?“
„Kes?“
„Teie.“
„Mina — wana Juhan?… Ei mina ole kunagi nii suure auu wääriline.“
„Mis see tähendab?“
„See tähendab, et mina Teile meelehääd teha ei julge.“
„Rumal nali!“
