78
Baron Stern-Himmelshausen.“
Kui parun sedeli kokku oli pannud, kutsus ta toapoisi ja ütles temale: „Wii see paber kaupmehe Langbergi kätte ja ütle, et herra teda ootab.“
Toapoiss pühkis minema. Parun läks proua ja tütre juurde, kes ühe kiriku hääks peetawale näitemüügile kribusid walmistasiwad.
„Ma olen täna mõned rasked minutid läbi elanud,“ ütles parun rinna põhjast hinge tõmmates.
„Waene Ferdi!“ kahetses paruninna. „Aga kes kässib sarnaseid inimesi sisse lasta?“ lisas ta pool imestunult, pool põlgawalt juurde.
„Neid ei lasta mitte — need tikuwad ise kui hundid lambalauta,“ ohkas parun.
„Siis kutsu politsei.“
Parun naeratas walusalt: „Ma olen rõõmus, kui politsei mind ennast kutsuma ei tule… Kus Benno on?“
„Läks juba oma teoorjusesse… Oh, Ferdinand, sa ei aima mitte, kui walusalt see mõte minu südamesse lõikab, et meie ainus poeg nüüd alatu tööga leiba peab teenima!… Kas rääkisid temaga?“
„Jah, aga seekord ilma asjata. Poisil on haganad pääs. Küllap ma temast siisgi weel jagu saan.“
Parun Stern-Himmelshausen ei aimanud, kui rasked minutid temal täna weel ees seisiwad. Toapoiss tuli ja andis saadud sedeli tummalt herra kätte tagasi.
„Mis see tähendab?“ imestas parun.
Toapoiss ei leidnud kohe sõnu. Wiimaks kogeldas ta aralt silmi tõstes: „Kaupmees ütles, et tema sihukesi ärikirju wastu ei wõta ja et…“
„Noh?“ kiirustas parun.
…„et paruni herrast olla tema juurde niisama palju maad kui temast paruni herra juurde.“
„Sina häbemata, kudas sa neid rumalaid sõnu minu ees korratu julged?“ kärkis parun.
„Ega need minu sõnad pole,“ wabandas ennast toapoiss. „Ja siis ütles kaupmees weel, et paruni herra wõida õhtul tema jutule tulla, kui pood kinni on.“
„Kasi mu silmist!“
