77
„Paruni herra!“ ütles Renkel paluwalt. „Ma olen juba rohkem kannatanud, kui terwis kannab. Enam ma ei wõi. Kui paruni herra täna ei maksa, siis pean asja, nii walus kui see on, homsel päewal kohtusse andma. Mõtelgu paruni herra seda skandali!“
„Seda sa iialgi teha ei julge!“ hüüdis parun äritatult.
„Mis sääl juleta?“ naeratas Renkel lapseliku ilmasüütusega. „Paruni herra ei wõi mulle ju mitte midagi teha. Paruni herra on küll suur herra, aga eks seadus ole weel suurem herra. Meil pole enam endised ajad. Nüüd ei tohita sedagi peksta, kel peksu waja oleks.“
„Wõrukael!“
„Sõimamise poolest on paruni herra minust kangem,“ hirwitas Renkel alandlikult.
„Peab sinule ikka wiimne sõna jääma?“
„Oh ei, minu suu läheb lukku, nii pea kui paruni herra minu raha wälja maksawad.“
„Oota wähemasti nädal!“
„Ei wõi, paruni herra.“
„Oota paar päewagi… Mõtle, et kõigest ilma wõid jääda, kui sa mind liiga ässitad.“
Renkel sügas kõrwatagust.
„Paar päewa wõiksin ehk hädapärast weel oodata,“ ütles ta nutuliselt, „aga siis, paruni herra“…
„Julged sina, lurjus, mind ähwardada?! Kasi minema!“ kärkis parun julgust wõttes.
„Juba lähen… Jumalaga siis ka, paruni herra.“
„Hää küll, hää küll.“
Kui Renkel mitu korda kummardades wälja oli läinud, istus parun Stern-Himmelshausen oma kirjutuselaua juurde ja jäi mõttesse. Tüki aja pärast ohkas ta sügawasti, wõttis sule ja kirjutas paberitüki pääle järgmised ajaloolised sõnad:
„Juhhan Langbergile.
| Kule Juhhan, tulle eige kohhe sinno wanna moisa Härra jure, Minna tahhan sind rekima. |
