74
„Lapselik halpus!“ tähendas wana parun põlgawalt.
Benno waatas isale silma sisse: „Tuleta meelde, papa, kui mitu korda sina ise neid segaabielusid mõisnikkude ja kodanikkude wahel hukka oled mõistnud, aadeli were puhtusest jutlustanud jne. jne.“
Wana parun kannatas poja pilgu ilma ripsekarwu liigutamata wälja ja ütles pilgelikult mokki muigutades: „Sinu meeldetuletused, armas poeg, on wäga aja- ja asjakohased, aga sina pole ju kohustatud, minu jutlust oma usuõpetuseks wõtma. Päälegi eksid sina suuresti, kui arwad, et mina tuulelipp olen, kes ühe asja kohta täna nii, homme teisiti mõtleb. Minu ilmawaade on muutmata, aga sina ei ole mitte mina. Sina oled uuema aja laps ja tohid minust targem olla. Ma tuletan omalt poolt sinule meelde, mis sa nii mitmel korral tõendanud oled: ilma rahata ei ole aadel midagi wäärt. Eks sa mäleta oma jutlust?“
Benno lõi silmad maha.
„Minu arwamise järele,“ kõneles wana parun wõidurõõmsalt edasi, „on aadel Jumalast loodud ja kestab igawesti. Meie luu ja liha on teistest paremad, meil on teine weri soontes. Aga sa tead, mis meie talupojad ütlewad: häda ajab härja kaewu! Ilus ei ole see mitte, et ma sinu tulewast perekonda — kaewuga pean wõrdlema, aga mis teha? Õnneks on Stewardid puhtawerd sakslased ja see ühes nende rikkusega annab neile peaaegu aadeli wärwi ja teeb neid enam meie wäärilisteks. Kõige kuulsamad meie aja sakslased, Bismarck ja Moltke, on ju emade poolt ka mõlemad kodaniku soost, kuid see õnnetus pole wähemasti nende waimuomadusi rikkunud.“
„Ma ei armasta seda tüdrukut mitte,“ hädaldas Benno.
„Waata õnnetust! Ja — keda sa siis õige armastad?…. Ma olen kuulnud, et sa ühe siinse käsitöölise perekonnas pead käima, kellel ilusad tütred on. Sa oled rüütlisugu noormees, kes ajawiidet tarwitab, ja pead ise teadma, kui kaugele sa aega wiites lähed. Mina ei taha sinu wabadust selle poolest sugugi kitsendada, aga seda mõistad sa isegi, et nali ikka naljaks peab jääma…“
