59
„On see wõimalik?“ kahtles Pohlig, kuna kõikide silmad küsiwalt paruni poole juhitud oliwad.
„Nii wõimalik, et ma waewalt mõistan, miks ma täna kalajumala laual suupisteks ei ole.“
Benno jutustas lühidalt oma eilast juhtumist mere pääl. Kuulajate osawõtmine oli suur. Luise nägu wahetas mitmel korral karwa, mida aga pääle Helene keegi tähele ei pannud.
„Mis inimene see oli, kes Teile appi kargas?“ küsis Helene, kui Benno oma jutustust laewa parral ärkamisega lõpetas.
„Keegi ameriklane, kes ennast hiljemalt eestlaseks tunnistas,“ wastas Benno. „Tema nimi on Jostson.“
„Jostson… wahest Paul Jostson?“ kordas Helene elawalt.
„Nii ta wist oli. Teie tunnete teda?“
Helene asemel wastas Pohlig: „Ka mina mäletan selle nimelist inimest, kuid sellest on hulk aega möödas… Jah, nüüd mul tuleb meelde — see oli ju wana Langbergi sugulane. Kaunis hööweldamata poiss, kes sagedasti meil käis ja minu lastega mängida armastas. Mina teda õieti ei sallinud.“
„Tema peastis minu kord uulitsapoiste käest, kui need mind kimbutada tahtsiwad — selle läbi saime tuttawaks,“ tuletas Helene meelde.
„See inimene näitab ju teiste peastjaks loodud olewat,“ naeratas Benno.
„Seda ta wist ongi,“ ütles Helene kaswawa elawusega. „Ta oli wäga hää poiss, tugew kui karu, wäle kui oraw, sääl juures helde meelega ja pehme südamega. Ma mäletan weel selgesti, kuda need häbemata uulitsapoisid tema käes kukerpalli lendasiwad ja kuda ta — ise nelja — wiieteistkümne aastane jõmsik — mind isalikult trööstis, kuna mina ehmatuse ja häbi pärast tönnisin. Meie saime suurteks sõpradeks, see on: tema ei pannud minu wallatust ja lapselikku narrimist ilmasgi pahaks. Kuid ühel päewal kadus ta ära ja jäigi kadunuks… Wõi nüüd on tema jälle siin? Wahest on see aga keegi teine?“
