54
„Meie isade wahel.“
„See on ju suur auu… Teie isale.“
„Ilma naljata. Nad on peaaegu ühte nägu ja ühest pehmest puust lõigatud. Need on wana Balti-Saksa herrasloomud, omast kohast hääd, aatelised, õnnelikud inimesed, nii kaua kui neil küllus käes ja suured eesõigused müüriks ümber on. Ses olekus on kõik Baltimaa sakslased, nii hästi mõisnikud kui linnakodanikud, seni olnud. Paruni ja Saksa käsitöölise wahel polnud selle poolest suurt wahet — mõlemad elasiwad kui Aabrami süles. Neil on palju armsaid mälestusi, aga nad pole midagi juurde õppinud. Selle tormi wastu, mis nüüd kahelt poolt tõuseb, ei jaksa nad kaua seista. Kui mitte mõni wägew käsi meie eesõigusid ei kaitse, siis oleme kadumise lapsed.“
„Teie algasite meie isadest — nüüd olete juba politikas ja kuulutate tulewaid asju ette,“ tuletas Helene meelde.
„Meie isad on oma iseloomu ja ajawoolu ohwrid. Nende saatus näitab, mis meil kõigil ees seisab.“
„Teie ei jaksa siis ka mitte tormi käes seista?“
„Ma olen oma isa poeg. Kui mul eesõigusi pole, siis olen ma kadunud inimene.“
„Aga Teil on ju sündimise ja… looduse poolest küllalt eesõigusid.“
„Kõik wähe,“ ohkas Benno. „Minule oleks õnn wõi seadus pääle seisusliste eesõiguste weel wähemasti ühe miljoni hällisse pidanud panema, siis alles oleksin ma täisinimene. Ilma selleta olen ma null. Ma teenin ajawiiteks krediitkassas ja saan sada rubla kuus palka — see on umbes niipalju, kui wähegi puhtust armastaw inimene tärklispesu ja kinnaste eest wälja annab. Elamiseks ei jää midagi järele. Ja paremat pole mul oodata. Ma ei jaksa ennast toita.“
„Teil on täna tõesti wäga tõsised mõtted.“
„Kas mul neid siis muidu ei ole?“
„Ma olen Teid rohkem… lõbusast küljest tundma õppinud.“
„Oh, neid lõbusaid külgesid peab mul ikka wist olema, sest ma näen enese ümber enamasti rõõmsaid nägusid.
