45
inimese nägu ennast ruudu wastu, ja see nägu kandis enne nähtud joonesid — see oli Martin Timmi nägu!
Jostson oli raudsete erkudega mees, aga ühe silmapilgu tundis ka tema kiirendatud weretuksumist ja wuhinat kõrwus. Oli see wiirastus wõi wahtis sääl elus inimene aknast sisse? Enne kui Jostson selle kohta selgust sai, oli walgendaw wari kadunud — akna taga mustas jälle ainult öö pimedus. Nüüd kargas Jostson püsti, tõukas akna lahti ja pistis pää wälja. Õues ei olnud midagi iseäralikku näha ega kuulda. Wõi kuuldus säält wärawa poolt kärmete sammude padin? Aga see wõis ka tuulest sünnitatud müdin olla… Jostson jooksis trepist alla, keeras kojaukse lahti, katsus õuewärawat ja leidis selle lukus olewat, kobas kõik õue nurgad läbi — ei inimese hinge kusagil. Tagasi tulles leidis ta Langbergi toa pimeda olewat — wist oli lahti jäänud aknast tulew tuulehoog lambi ära kustutanud. Jostson tõmbas tikuga tuld ja pani lambi põlema. Laua ääres norskas Langberg endises seisukorras.
Jostson waatas weel korra aknast wälja.
„Pean ma onu hoiatama?“ mõtles ta iseeneses. „Ei, see ei maksa — tema weri on muidugi üleliiga äritatud. Ja minu oma kah. Ma nägin wiirastust. Wäraw on kinni ja libedat seina mööda ei pease keegi kass akna juurde. Wanaaegne konjak, onu joobnud jampsimine ja seltsimajas kuuldud lori läibisegamini on mulle niisugust meelesegadust sünnitanud, et ma seda rumalat poissi tõesti akna taga arwasin nägewat, kuhu ta nii wäga kippus. Tühi mõttekujutus — see on kõik.“
Ta wõttis nõrgalt wastu rabelewa wanamehe sülle ja pani ta sängi pääle sirukile. Siis wajutas ta akna haagid hoolega kinni, waatas weel korra, kas lamp hästi põleb, wõttis palitu, kübara ja kepi ja läks alla. Köögis äratas ta Leena, kes istudes tukkuma oli jäänud, üles ja ütles temale: „Peremees uinub. Waata tema järele, enne kui magama lähed, ja katsu teda riidest lahti wõtta.“
„Ega see esimene kord ole, et ta riides magab,“ wastas Leena haigutades.
