35
wahtis suurte silmadega tema otsa ja küsis: „Mis nõuu sul nüüd õige on?“
„Mitte mingit,“ wastas Jostson, onu joonesid otsekui mõnda haruldast, ammu näha soowitut asja uurides.
„Kust sa nüüd wälja tuled?“ päris Langberg edasi.
„Õige kaugelt — Amerikast.“
„Näe imet! Mis sa sääl tegid?“
„Elasin ja teenisin leiba.“
„Ja magasid kusagil paadi all?“
„On sedagi ja weel hullemat juhtunud.“
Langberg hirwitas kahjurõõmuliselt: „Waata, mis sest tuleb, kui inimene koju jääda ja oma pääd auusasti toita ei taha. Kas sul minu juures polnud küll hää põli?“
„Oli küll, aga ma olin ju waba inimene ja tahtsin maailma kord teisest küljest näha.“
„Waata meest! Ja kui sa seda kallist maailma küllalt olid näinud, siis ei aidanud wist enam muu nõuu, kui: armas onu, aita!… Ära minult abi looda, mina ei wõi sulle kopikat anda. Ma olen waene mees ja praegu päris hädas. Katsu aga ise, kuda läbi saad.“
„Ma saan omaga üsna ilusasti läbi.“
Jostsoni wiimsed sõnad ja tema rahuline toon ei jätnud oma mõju wana kitsipunga pääle awaldamata. Ta läks näost korraga palju lahkemaks, wõttis laua ääres, õepoja wastas istet ja pomises peaaegu pehmelt: „Soo, soo, see on ju wäga ilus, wäga ilus… Sa olid ju ikka auus ja mõistlik poiss, ega sinusugune kergesti hukka lähe… Aga kui sa tõesti mitte raha nuruma ei tulnud, mis asi ajas sind siis kolmeteistkümne aasta pärast — nii palju seda ikka wist on? — oma wana onu taga otsima?“
„Mis asi mind ajas?“ kordas Jostson pool mõttes. „Ma ei tea isegi weel selgesti, miks ma selle pika reisi ette wõtsin, kuid minu segaste põhjuste seas oli kõige mõjuwam wist ikka were hääl, see on: teadmine, et mul weel onu olemas on. Sa ei teagi, mis see tähendab, aastate kaupa üksipäini täiesti wõõras inimeste-kõrbes elada. Sääl tulewad inimesele wahel silmapilgud, mil ta oma üksiolemist wihkab ja kardab. Minule ütles sise-
