Lehekülg:Kollid Bornhöhe 1903.djvu/139

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

139

„Olete Teie sarnaseid saadetusi wiimsel ajal rohkem kui üks kord saanud?“

„Üks ainuke kord — õnn ei ole ju paraku nii seltsiarmastaja kui õnnetus,“ ohkas Pohlig.

„Ja Teie arwate, et noor parun Stern-Himmelshausen selle raha saatja on?“

„Muidugi, sest teisi nii heldeid sõpru mul praegu ei ole.“

„Kahju küll, aga ma pean Teile seletama, et Teie eksiarwamises olete. Mitte parun Stern-Himmelshausen, waid minu õnnetu onu Langberg saatis Teile paari nädala eest sada rubla.“

Terwe Pohligi perekond oli kui pilwist kukkunud.

„Langberg!“ kogeldas meister päris kohkunult. „See on täiesti wõimata asi.“

„Aga siisgi tõde — ma tean seda onu enese suust,“ kinnitas Jostson.

„Wõimata, wõimata!“ hüüdis Pohlig pääd raputades. „Wana kitsipung ei tahtnud mulle ju kopikatgi laenata, kui ma teda palumas käisin, ja peaks siis korraga sada rubla kinkinud olema…. Aga kes teab?“ lisas meister alandatud häälel juurde. „Tema oli igapidi iseäralik inimene, täis konksusid ja keerusid. On ta selle wiimse weidruse tõesti ära teinud, siis palun kõik tema kohta öeldud halwad sõnad andeks. Auu tema mälestusele.“

Toas wältas mõned minutid pühalik waikus. Koosolijate meelest oli, kui tõuseks tapetud kaupmehe kaebaja waim hauast ja wõtaks nende keskel silmapilguks aset…

Jostson oli esimene, kes raske tundmuse enesest ära raputas.

„Nagu näete, ei tule siis mitte kõik häädused Saksa seltskonnast, waid wahel ka säält, kust seda kõige wähem oodetakse,“ ütles ta naeratades.

„Langberg oli kadakasaks,“ pani Pohlig weidi kartlikult wastu. „Tema ei rääkinud tuttawatega iialgi muud kui Saksa keelt.“

„Jah, nagu praegusel ajal wist kõik enam wõi wähem haritud eestlased, kuid oma Eesti werd ei salanud ta ka mitte… Aga eks see ole weider, et inimene siin maal peaaegu sammu ei wõi astuda, ilma et ta rahwuslise küsimuse üle ei komistaks? Waadake, kuda päike kutsub ja