13
Jah, mr. Jostson tundis ka karujahti ja oskas lõbusasti jutustada. Ta kirjeldas imelikka sündmusi ja nende wägewat raami, Amerika kaljumägede ja otsata rohulaante loodust nii kaasakiskuwalt, soolas oma juttu Amerika kuiwa naljaga nii sütitawalt, et kuuljad põnewusest ja naerust wälja ei peasenud. Seltskonna olek ja tuju muutusiwad kui nõiduse sunnil. See ameriklane oli ju päris tore poiss! Küll oleks mõnus, kui niisugune „wärske inimene“ unist seltskonda igapäew elustama tuleks! Ta ei ole ka sugugi enam inetu — seda mõtet sosistasiwad wähemasti pastori tütred üks teisele kõrwu, kuna nende silmad lustilikult läikisiwad. Ja kui Jostson wana paruni küsimiste pääle Amerika rahawürstide ettewõtmise-julgust, nende määratut rikkust ja muinasjutulist toredust kirjeldas, siis põlesiwad ka paruni silmad ja tema tiiwustatud mõte lendas kitsast linnakorterist wälja kuhugile marmorist särawasse würstilossi lõunamere õitswat rannal, Parisi ooperi kulisside taha, Monte Carlo mänguparadiisi saalidesse… Oh seda õnne — weel kord rikkaks saada, weel kord wähemasti sedasama esiwanemate wara kätte saada, mis kolmekümne aasta eest nii imeliku kiirusega sulama hakkas, kuni sellest muud järele ei jäänud kui see alaline koll, mis paruni söögiisu rikkus ja teda rahulisti magada ei lasknud: waesus, mille taga wõlapärijad waritsesiwad!… See ameriklane kõneles nii külma werega miljonitest — wist oli tal enesel neid küllalt. Mr. Jostsoni wäärtus tõusis paruni silmas ikka kõrgemale, Amerika „mister“ muutus tema arwamises peaaegu auuwõõraks, kelle torkawad kõnekäänud mitte ei haawanud, waid ainult waimurikkust ilmutasiwad.
Kui Jostson oma kirjelduse Amerika imelikust edenemisest lõpetanud oli, ütles parun Stern-Himmelshausen õhates: „Amerika Ühisriigid, nagu ka Saksamaa ja Inglisemaa edenewad kõige päält selle pärast, et nende walitsewad rahwad Germani sugu on. Germanlased on inimesesoo õilmed, kõige maailma loodud walitsejad. Peaaegu kõigil Europa troonidel istuwad Saksa rüütlite järeltulijad. Oleksiwad need ikka kokku leppinud — see maakera oleks germanlastele ammugi liig wäikseks mängupalliks. Teie,
