128
noort nägu, mida terawad jooned, tohletanud karw ja sinised wõrud silmade ümber ülearu wanaks ja karedaks tegiwad. Jostson tundis midagi kui haledust oma südames ärkawat. Tema ees istus kurjategija, kes maailma seaduste järele õiguse, inimeste keskel elada, kaotanud oli, kelle wabad silmapilgud loetud oliwad, keda püüdjate kõwad käed, raudahelad ja waewaline surma wastu waakumine Siberi kaewandustes ootasiwad. Oli see inimene sündinud kurjategija wõi oliwad kaswatus ja seltskond teda selleks teinud? Kui palju oli temal enesel süüd? Kas see näidatud julgus, kawalus ja wisadus poleks mitte paremat wilja kannud, oleks hoolas käsi seda õigesse roopasse juhtinud? Missugused mõtted liikusiwad praegu selle kõwa otsaesise taga?
Ameriklase uuriw pilk tegi Timmi rahutuks. Ta nihkus istmel edasi ja tagasi, uni oli temast kui käega ära wõetud.
„Mis sa kurat wahid mu otsa?“ karjus ta korraga ja waatas ise kõrwale.
„Teeb see sulle waewa?“ ütles Jostson tasaselt. „Sa oled muidu kange poiss, kes midagi ei karda. Sinu wiimne temp…“
„Mis temp?“
„Jää rahule, Timm! Minu ees ei pruugi sa kometit mängida. See pisuke külaskäik wana koi juures oli meistritöö.“
Nähtaw wärin raputas Timmi keha.
„Ma tean kõik, aga ära selle pärast ehmata,“ waigistas Jostson. „Meie oleme ju wanad tuttawad, kuigi sa minu nime ei mäleta… Waata aga, et see koeranahk Rettig sind ei peta! See oli rumal, et sa kõik paberid tema kätte andsid. Tema tuleb Peterburist kui rikas mees tagasi, kuna sina oma sularaha natukesest mõne päewaga lahti saad. Sina pead paremat palka nõudma, sest sa olid mees ja wõtsid kõik raskused enese pääle. Sa muretsesid wärawa wõtme, õlitasid lukku, ronisid kui oraw siledat seina mööda üles, kangutasid akna haagid Langbergi poest warastatud noaga lahti, proowisid wanamehe
