113
korral walusalt hoigas: „Ma olen kadunud!“ Mis lugu see on? Minu eest peetakse mõndagi warjul; aga seda ma märkan ometi, et meie põhjata kuristiku äärel seisame ja et sina üksi meid peasta wõid. Sa oled muidu hää poiss — miks sa siis ei aita?“
„Hakkad sina ka sellest pääle?“ urises Benno karu wiisil.
„Ma ei taha sind tüüdata — anna andeks! Ma räägin ainult, mis ma kuulsin. See hoigamine tuli papal tõesti piinatud südame põhjast. Oleksid sina seda kuulnud, siis poleks sa ka wist ühegi abinõuu wastu, mis teda peasta wõiks.“
Benno läks sõna lausumata wälja. Õe lihtsad sõnad oliwad teda rohkemalt põrutanud kui isa poolpilgelik ässitus ja ema tunnipikkused manitsused. Tööle tundis ta wähem kutset kui iganes. Ilma sihita rändas ta uulitsal ümber. Sadant korda maalis ta enesele mõttes seda pilti ette, mis tema waimu juba mitu nädalat wangistas: õnnelist perekondlikku elu armsa, ilusa ja targa abikaasa kõrwal, armsate, ilusate ja tarkade laste keskel. Pidi see siis tõesti wõimata olema?…
„Stern!“ hüüdis teda keegi tagant.
See oli noor krahw Schönbock, Benno hää sõber doomkoolist saadik.
„Morjen, wanake!“ ütles Schönbock kätt andes. „Miks sa nii kibehapu näo lõikad, nagu kingsepp, kelle käes saabas rikki läinud?“
„Ma kahetsen, et ma kingsepp ei ole,“ ohkas Benno.
„Nõnda räägiwad wahel kuningad, aga Eestimaa wabaherradel on enamasti mõistlikumad mõtted.“
„See’p see wiga on, et meie ikka ja igawesti mõistlikud peame olema… Teistele antakse kõik weidrused ja halpused andeks, ainult meie peame oma päritud wormides tarretama, nagu oleksime meie ikka weel oma esiwanemate raudriietesse litsutud. Teiste ees seisawad kõik teed elusse lahti — meil seisawad kohutawad kollid iga tee pääl ees, ainult üks on lubatud. Meie ei pea mitte enese, waid seisuse õnne pääle mõtlema.“
„Ohoo — puhub tuul säält poolt?“ naeris Schön-