102
arwate ju, et see kuritegu mitte ühe, waid mitme inimese töö peab olema.“
„Mina ei arwa midagi, waid ütlen üleüldiselt, mis asjaolu järele kõige tõenäitlikum on,“ pani tohter wastu.
Birjusin näitas Langbergi sellile hoowist leitud pussi ja latinaela, küsides: „Kas Teie poes sarnaseid asju müüdakse?“
Sell waatles asju igast küljest ja ütles siis julgelt: „Nael on säherdune, nagu neid igast poest saada wõib, aga seda sorti nuge ei müü siin praegu wist keegi pääle meie. Alles hiljuti saime Soomemaalt wärske saadetuse.“
„On neid nuge wiimastel päewadel keegi ostnud?“
„Mina ei mäleta neid küll kellegile müünud olewat,“ wastas sell.
„Mina ka mitte,“ lisas teine õpipoiss juurde.
„Mis Teie ütlete, Pohlig?“
„Ma ei mäleta.“
„Aga kust sa ise selle noa wõtsid?“ kärkis raekohtu liige.
Tema kare toon ja sinaütlemine hakkasiwad Hugole tuska tegema.
„Seda nuga pole minu käes iialgi olnud,“ wastas ta nutuliselt. „Ma ei saa aru, mis need küsimised tähendawad.“
„Küll sa aru saad, kui sind trellide taha mõtlema pandakse.“
„Suur Jumal — tahetakse mind siis wangi panna? Mispärast?“
„Kaupmehe Langbergi tapmise pärast,“ sõnas raekohtu liige pikkamisi ja rõhuga.
„Ma olen ilmasüüta!“ karjatas Hugo.
Koosolijatest märkas wist mõnigi, et see hüüdmine südame põhjast tuli, aga keegi ei lausunud selle kohta sõna; ainult Leena urises poolkuuldawalt: „Ei tea, mis nad tormid seda waest last kimbutawad!“
Birjusin silmitses mõtlewalt noore kahtlusealuse kahwatut nägu.
„Paik ei ole kaugemaks uurimiseks sünnis, kas teeme
