Lehekülg:Kohtupäev. Talvik 1937.djvu/14

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

2

Mind rinna vastu enam õnn ei suru,
põu viljatuna närbub armu ihkel.
Mu külge maialt kleepub kärbsepuru
ning enam tuld ei särtsa Välgu-Mihkel.

Siis tuli hingepakk ja maksahaigus ...

Kuid milleks enam tühjast lüüa lärmi,
kui juba tubaka- ning õllemaigus
on tunda Surma mõrkjat põhipärmi?

17